kes on tõnis parksepp?
dramatiseerija
tõnis jutustab:
Ühel sompus septembrikuul, minu lapsepõlvest, viibisin vanaemaga maakodus. See oli sügis nagu iga teine, mil sain oma suve looduses pikendada. Ma mängisin üksinda. Tegin kõike, mida hing ihaldas ja mõistus välja suutis mõelda. Kuid kummalisel kombel mängis see sama mõistus minule vahel vingerpussi.
Meie maakodu külastasid tihti küla kassid. Nad tulid, millal tahtsid, ja läksid, kuidas jumal juhatas. Me andsime neile süüa ja tundsime head meelt nende põgusa seltskonna üle. Kuid väga harva jäid nad meie hoovi ka pikemaks peatuma. Mitte, et nad ei olnud tihedad külalised, aga just siis, kui mina väikese poisina tahtsin nendega mängida, polnud neist kippu ega kõppu. Antud sügisel tuli mul mõte see probleem lahendada.
Meie aia nurgas oli vana jänesepuur. Aegadest, mil mind ei eksisteerinud. Puur ise oli laudadest kast, mida kattis traadist võrk. Ta seisis neljal jalal ning tema pisikest ust hoidis kinni roostetanud riiv. Ta oli täpselt paraja suurusega, et ma mahtusin sinna kükakil sisse ja ruumi jäi veel ülegi. See oli minu pisikene keskjaam. Ma ehitasin sinna puust telefoni, millel oli traadist antenn ning naeltest nupud. Ma vedasin sinna ka kõike kättesaadavat oma edasiste projektide tarvis. Ainus, mis veel puudu oli, oli alaline elanik.
Vaene väike must kass laigu valgega. Ta ei osanud oodatagi, mis tema saatus järgnevaks nädalaks on. Arvasin, et tema püüdmine ei saa olema keeruline. Piinlik küll, aga mul oli täiesti õigus. Piisava söödaga näkkab iga näljane. Kass tuli pahaaimamatult minult piima saama, kuid sai hoopis minu mängumaailma aheldatud kaaslaseks. Kurb tunnistada, ent keskjaam oligi asustatud.
Järgnev nädal möödus tihti kassiga puuris. Kui vanaema ei näinud, viisin talle seda, mida isegi sõin. Tema menüü ei olnud küll rikkalik, aga kõik eluks vajalik, vähemalt minu arvates, oli tal olemas. Ma seadsin talle sisse alalise veekausi, tegin talle aseme, viisin paar korda päevas süüa (vorsti, leivaraasukesi, korra isegi kalakonservi) ning üritasin igal muul võimalusel tema üksindust iseendaga peletada. Muidugi on vabaks loodule sellest kõigest naeruväärselt vähe.
Minu kapseldunud saladus tuli peagi välja. See oli jahe hommik, mil käisin vanaemaga kõdu komposti viimas. Pärast hetkelist kuulatamist küsis vanaema, kas ma ka kuulen seda kassi haledat näugumist. Tema arvates kostis see kuskilt metsa poolt. Mina muidugi ei kuulnud midagi märkimisväärset. „Ei, ei kuule!“ oli minu salalik vastus reaalsusele, mis hakkas vaikselt kohale jõudma. Vanaema küsis uuesti, aga mina ütlesin, et mine tea, mis see võib olla, eks ma pärast ise vaata. Vanaema ei jäänud mõistagi rahule. Minu ebalevad vastused tekitasid temas pigem kahtlust. Ta hakkas asja uurima ja ei läinudki kaua mööda, kuni tema ees seisis puur, mille võrgu vahelt paistsid kaks hirmunud silma.
Ma nägin neid silmi siis päriselt esimest (ja nüüdseks ka viimast) korda. Ja alles siis sain aru, millise idiootsusega olen hakkama saanud. Ma põgenesin koheselt. Mitte seetõttu, et vanaema oleks mind kuidagi karistada soovinud. Või seepärast, et kass ei oleks sealt puurist omal jalal lahkunud. Ta lendas minema nagu tuul. Vaid seetõttu, et ma pidin pääsema iseenda käest.
Meie maakodu külastasid tihti küla kassid. Nad tulid, millal tahtsid, ja läksid, kuidas jumal juhatas. Me andsime neile süüa ja tundsime head meelt nende põgusa seltskonna üle. Kuid väga harva jäid nad meie hoovi ka pikemaks peatuma. Mitte, et nad ei olnud tihedad külalised, aga just siis, kui mina väikese poisina tahtsin nendega mängida, polnud neist kippu ega kõppu. Antud sügisel tuli mul mõte see probleem lahendada.
Meie aia nurgas oli vana jänesepuur. Aegadest, mil mind ei eksisteerinud. Puur ise oli laudadest kast, mida kattis traadist võrk. Ta seisis neljal jalal ning tema pisikest ust hoidis kinni roostetanud riiv. Ta oli täpselt paraja suurusega, et ma mahtusin sinna kükakil sisse ja ruumi jäi veel ülegi. See oli minu pisikene keskjaam. Ma ehitasin sinna puust telefoni, millel oli traadist antenn ning naeltest nupud. Ma vedasin sinna ka kõike kättesaadavat oma edasiste projektide tarvis. Ainus, mis veel puudu oli, oli alaline elanik.
Vaene väike must kass laigu valgega. Ta ei osanud oodatagi, mis tema saatus järgnevaks nädalaks on. Arvasin, et tema püüdmine ei saa olema keeruline. Piinlik küll, aga mul oli täiesti õigus. Piisava söödaga näkkab iga näljane. Kass tuli pahaaimamatult minult piima saama, kuid sai hoopis minu mängumaailma aheldatud kaaslaseks. Kurb tunnistada, ent keskjaam oligi asustatud.
Järgnev nädal möödus tihti kassiga puuris. Kui vanaema ei näinud, viisin talle seda, mida isegi sõin. Tema menüü ei olnud küll rikkalik, aga kõik eluks vajalik, vähemalt minu arvates, oli tal olemas. Ma seadsin talle sisse alalise veekausi, tegin talle aseme, viisin paar korda päevas süüa (vorsti, leivaraasukesi, korra isegi kalakonservi) ning üritasin igal muul võimalusel tema üksindust iseendaga peletada. Muidugi on vabaks loodule sellest kõigest naeruväärselt vähe.
Minu kapseldunud saladus tuli peagi välja. See oli jahe hommik, mil käisin vanaemaga kõdu komposti viimas. Pärast hetkelist kuulatamist küsis vanaema, kas ma ka kuulen seda kassi haledat näugumist. Tema arvates kostis see kuskilt metsa poolt. Mina muidugi ei kuulnud midagi märkimisväärset. „Ei, ei kuule!“ oli minu salalik vastus reaalsusele, mis hakkas vaikselt kohale jõudma. Vanaema küsis uuesti, aga mina ütlesin, et mine tea, mis see võib olla, eks ma pärast ise vaata. Vanaema ei jäänud mõistagi rahule. Minu ebalevad vastused tekitasid temas pigem kahtlust. Ta hakkas asja uurima ja ei läinudki kaua mööda, kuni tema ees seisis puur, mille võrgu vahelt paistsid kaks hirmunud silma.
Ma nägin neid silmi siis päriselt esimest (ja nüüdseks ka viimast) korda. Ja alles siis sain aru, millise idiootsusega olen hakkama saanud. Ma põgenesin koheselt. Mitte seetõttu, et vanaema oleks mind kuidagi karistada soovinud. Või seepärast, et kass ei oleks sealt puurist omal jalal lahkunud. Ta lendas minema nagu tuul. Vaid seetõttu, et ma pidin pääsema iseenda käest.