GAVRILA ARDALIONOVITŠ SIIM MAATEN
kes on siim maaten?
sünd: 3. juuni 1985, tartu
kodulinn: maakas
haridus: paistu põhikool, ülemõisa algkool, c.r. jakobsoni nim. gümnaasium, tartu ülikool - haridusteaduskond, tüvka - teatrikunst - lavastaja/harrastusteatri juht
kontakt: [email protected]
kodulinn: maakas
haridus: paistu põhikool, ülemõisa algkool, c.r. jakobsoni nim. gümnaasium, tartu ülikool - haridusteaduskond, tüvka - teatrikunst - lavastaja/harrastusteatri juht
kontakt: [email protected]
siim jutustab:
Keset põlde ja heinamaid asus õppetalu: kaks lauta, heinaküün, kuivatiga ait, puukuur, suitsusaun ja kahekorruseline punastest tellistest elumaja. Tehnikumi noored, kes käisid seal praktilisi talutöökogemusi saamas – ka kivide korjamises, olid oma kummaliste naljade ja mängudega kaheksa-aastasele talus elavale poisile väga põnevad. Ta soovis seda kummalist kampa seestpoolt veidikenegi eksamineerida, polnud seal metsa sees rohkem inimesi kui ema-isa ning kaks nooremat venda. Kui poiss nendega koos kive läks korjama ning proovis neile läheneda, tegid viimased tema üle nalja ja mängisid mänge, millest pisike poiss midagi ei mõistnud. Siis juhtus midagi ootamatut, üks suurem poiss viskas üht tüdrukut mullatükiga ja viimane kiljatas. „Kui tore, ometi üks tore mäng,“ hüppas poisikese hing rõõmust. Ta võttis mullatüki ning saatis selle kõrges kaares üle traktori kasti teele ning teiselt poolt vastati mullarahega; poiss tõmbas pea õlgade vahele, naeratas ja mätsis uue tüki kokku ning saatis selle naerdes ja kilgates teele. Mullarahe, suuremad mullapommid, pisikesed mullakuulid täitsid õigepea varakevadise taeva. Järsku nägi poiss silme ees tähti sähvimas, tugeva valu värinad jooksid ninaotsast kuklani, suu ümbert läks soojaks ja märjaks. Ta peitis näo kätesse, jooksis küüni ning peitis ennast heinapallide taha nurka, tal oli nii häbi. Nina on mul siiamaani natukene kõver.