VARJA, TEENIJANNA
KATRIN KALMA
kes on katrin kalma?
sünd: 17. juuni 1984, tartu
kodulinn: tartu
haridus: tartu kesklinna kool, tartu tammelinna gümnaasium, hugo treffneri gümnaasium, eesti maaülikool, tüvka - teatrikunst - näitleja
kontakt: [email protected]
kodulinn: tartu
haridus: tartu kesklinna kool, tartu tammelinna gümnaasium, hugo treffneri gümnaasium, eesti maaülikool, tüvka - teatrikunst - näitleja
kontakt: [email protected]
katrin jutustab:
Kui ma väike tüdruk olin, siis ühel suvel, umbes jaanipäeva paiku, olime perega maal vanaisal külas. Olin just saunast tulnud ja ema oli mulle puhta pidžaama selga pannud. Saunast toa poole minnes märkasin, et sellel õhtul oli udu, mis õhtuti talu ümbritsevatel heinamaadel kogunes, kuidagi eriti tihe ja kutsuv ja majale üllatavalt lähedale hiilinud. Jäin seda udu uudishimuga vaatama. Ja kuigi ema oli käskinud mul saunast otse tuppa minna, otsustasin seda udu-asja lähemalt uurida. Läksin lausa jooksuga selle koha poole, kus udu kõige tihedam tundus. Kohale jõudes ei olnud udu üldsegi nii tihe kui kaugelt paistis, aga siis nägin järgmist kohta, kus udu lausa vatina näis ja sumpasin läbi kastemärja heina selles suunas. Ja jällegi pidin pettuma, sest eestleitud udu ei vastanudki mu ootustele. Aga ma ei jätnud oma jonni ja nii ma seal heinamaal siis sumpasin. Seda, kas enne väsisin mina udu tagaajamisest või leidsid mind mu kadumist märganud vanemad, ma ei mäleta. Aga ma mäletan, et mu peale oldi ikka päris pahased, et ma ära kadusin ja pidžaama märjaks ja mustaks tegin. Ja kui ma küsimuse peale, et kus ma käisin ja miks, õlgu kehitasin ja vastasin, et udus käisin, siis vaadati mind kui idiooti, sest normaalsel inimesel ei tule niisama mõtet, et läheks õige uttu jalutama.
Vanemad meenutavad mulle siiamaani aegajalt muheledes, kuidas nende tütar kätte võttis ja sõna otseses mõttes uttu tõmbas.
Jah. Ega normaalsed inimesed niimoodi tee küll. Aga ma arvan, et normaalsus ongi ülehinnatud. Tahaks väga loota, et ma ka praegu suudaks minna sinna, kuhu viivad jalad, mitte pea. Loodan, et ma pole oma idiootsust kaotanud.
Vanemad meenutavad mulle siiamaani aegajalt muheledes, kuidas nende tütar kätte võttis ja sõna otseses mõttes uttu tõmbas.
Jah. Ega normaalsed inimesed niimoodi tee küll. Aga ma arvan, et normaalsus ongi ülehinnatud. Tahaks väga loota, et ma ka praegu suudaks minna sinna, kuhu viivad jalad, mitte pea. Loodan, et ma pole oma idiootsust kaotanud.